Kui sa kõnnid läbi laane,
ja sul võsavillem teel,
ära silma talle vaata,
kui ta silma sulle teeb,
ooo ei,
usaldada neid ei saa,
küllap õhtul varuks üllatusi,
ehmatusi ka,
sest kui naabrimees on võtune,
siis sina kannatad,
oooo ei,
seda lubada ei saa,

muie näol kui lahti pakin pagasi,
meeldib minna - kuid ikka tuled tagasi,
mis ma teha saan, see on veri minu sees,
retooriline küss: mis te minuta küll teeks?
ok, nali - kuid tõde olgu vali,
igaljuhul valjem kui see ülejäänud lalin,
tere suvi, tere tali, “koit” ja kodukali,
rahvatants ja igasugu suvefestivalid

nüüd vist aeg on küps,
kuskil teisel pool,
et tunda end kui üks,
hetkeks jälle koos,
see tunne siin jääb meelde
ja rõõmu pakub meil,
ning mul on lihtsalt hea meel,
et ma sain tulla

Cafe Kosmos on mu koduväljak, kodutalu,
siin on rahvast nagu tantsuõhtul Lohusalus,
ja kui kodutee on rappaläinud, sohukadund,
ikka metsaveerel olen ennast lohutanud
pea püsti, pühi pisarad,
mõnikord pole vaja miskit lisada,
päeva lõpuks tahaks karjuda ja kisada,
kodus kõige mõnusam - ilus oled, isamaa!