Õhtuti vähkren ja vingerdan voodis.
Käed teki peal, vahel unistan sust.
Just nagu oleksin tarvitand joodi,
kuuleb Tallinn mu karjatust:

Appi! Ma vajan armastust!!!
Ma tahan jällegi olla su.

Eila su järg jälle minuni jõudis.
Märatseb voodis veel ikka mu meel.
Kuigi see füüsilist pingutust nõudis,
nikuks sind, nikuks sind, nikuks sind veel.

Appi! Ma vajan armastust!!!
Ma tahan jällegi olla su.

Jälle ma mõttes sind riietan lahti.
Kuhugi sisse ma kuulisid löön.
Iiveldushoos õhuakna teen lahti
ja karjatan siis läbi öö, öö, öö, öö:

Appi! Ma vajan armastust!!!
Ma tahan jällegi olla su.